Ma isegi ei tea, mis selle pealkirjaks olla võiks...

Ma kirjutan seda siia vist kõige rohkem iseendale, kuid kui see peaks kedagi inspireerima või aitma siis win-win.

Ütlen ausalt mu suvi oli üsna kurb. Ma tegin palju asju, kuid selleks, et iseendal lasta mitte mõelda, mis toimub. Ma olin väga kurb ning realselt üksildane.Suhtlesin paari inimesega vanast klassist, kuid meh that was it ning ma tundsin ennast üsna üksiladse ning kurvana..

Siis tuli sügis ehk uude kooli minek. Ütleme nii, et asju paremaks see kohe kindlasti ei teinud, pigem kordades halvemaks. Mul oli väga, väga raske. Vanast klassist enamused suhted olid kadunud, alles oli jäãnud ainult Sandra. Ma väga loodan,et see sõprus jääb alles igaveseks, sest ilma temata oma elu küll ette ei kujutaks!

Igaljuhul suve lõpuks hakkasime Sandraga rohkem suhtlema, kokku saama ning sellest ajast saati me oleme iga pãev räãkinud, snappinud, väljas kãinud ning enamused nãdalavahetused koos veetnud. Kuna ka kooliga oli mul raske, ma tõsiselt tahtsin sealt ära minna, kuna ma tõsiselt vihkasin kõike, mis seal oli, kuid Sandraga rääkimine aitas mul üle elada asju.Kuna õpetaja sai sellest teada järgnes sellele paar vestlust ning õpetaja üritas mind ümber veenda ja teha asju, et mulle see meeldima hakkaks.

Ütleme nii, et ma sattusin üsna suurde masendusse ning ka mu peres hakkasid asjad nii alla mäge minema, et neid õhtuid kus ma lihtsalt istusin, nutsin, tundsin end mõtetu ja üksildasena oli palju...

Paar nädalat tagasi, ma hakkasin mõtlema...jah mul on suured unepuudused, kuna 5h/6h/7h on natuke vãhe, aga...

Ma ei tunne ennast enam üksildasena. Mul on üks väga realne sõber, kes on mulle kui 5 fake sõbra eest ja on väga tore, et mul on selline inimene enda elus. Ka klassist, nop I am not loving them, paljudega ma siiski ei suhtle, kuid puhtalt sellepärast, sest ma ei taha. Kuid suhteid on kogunenud klassist on inimesi, kellega isegi suhtlen koolis ning ka paraleelklassist...ma loodan, et see sõprus jääb püsima, sest no tõesti...ka tema on mind nii palju rõõmsamaks muutnud ja temaga on nii tore ja ma tõesti ei kujutaks ette, millised mu kaks nädalat oleksid olnud...hmm..

Kui keegi oleks mulle suvel öelnud, et "Varsti sa ei tunne seda üksildust", ma oleksin talle midagi kõva näkku visanud. Kuid nüüd avastades, et ma seda enam ei tunne on lihtsalt rõõm, ma võin olla vahest kurb, kuid ma ei tunne end enam üksildasena, sest tean, et vaadates vasakule ja paremale on mu kõrval inimesed, kellega saan iga kell rääkida. Ehk siis elus tuleb alati midagi head just siis kui sa ei oskaks seda oodata, never loose hope! :)

Ehk selle kõige moraal ongi, et kogu mu negatiivsuse juures, ma ei osanud oodata, et midagi võiks muutuda eriti kui kõik halvemaks läks, kuid kõige paremad asjad juhtuvadki just siis kui sa neid oodata ei oska ehk ära kaotage lootust!