Sotsiaalmeedia

Ma olen viimasel ajal hakanud vihkama sotsiaalmeediat....Olen palju sellest mõelnud ja asju kaalunud. Mõned nädalad tagasi vaatasin filmi "Snatched" ja see andis mulle tõuke selleks postituseks.

Miks me kõike oma elu jagada tahame? Miks kõik peavad teadma, mida me teeme? Miks peavad inimesed teadma, millised me välja nägime ning seda veel töödeldud kujul?

Kõik need mõtted on mul peas olnud ja ikka veel on. Kuid tõesti...ma sain ise aru kui suures sõltuvuses ma olen ja kui suure osa see minu elust moodustab.

Võtme äpi Snapchat...See osa kui paljud inimesed kõigist enda tegevustest teada annab on...massiivne. See on reaalselt minu arust juba rõve. Jah, ma olen ise ka üks nendest, võin väga ausalt tunnistada. Peaksin veel ennast ka päris suureks snappijaks, enamused asjad mu päevast jõuavad ka teisteni. Kuid keda see reaalselt huvitab? Miks mitte saata üksikuid snappe? Miks mitte üks? Miks pean ma saatma neid 10?15?20? Inimesed on ühed väga uudishimulikud inimesed ning nad tahavad teada, mida teised teevad ning nuhivad teiste eludes, aga mis see sulle annab? Do you have your own life? See jagamise maht on minu arust rõve...Ning isiklikust elust näide...see, kuidas inimeste koht muutub su bff listis...See, mis tundeid võib tekitada lihtsalt koha muutus on kohutav...Miks peaks üks nii väike asi meis nii palju erinevaid tundeid tekitama? Sa saad aru, et oled liiale läinud kui tunned nii. Ma ei keela kedagi ja muidugi kõik teevad asju edasi nii nagu tahavad, aga minu eesmärk on küll sügisest väga suurel määral enda snappimist maha suruda. Tahan elada rohkem hetkes ning ma tõesti ei pea kõigiga enda tegevusi jagama, kui tahan teen enda jaoks pildi.

Instagram. See on mu lemmik sotsiaalmeedia platvorm ning ütleksin, et veedan ka ise seal enamuse ajast. Hiljuti tahtsin panna uue pildi ülesse, kuid siis hakkasin mõtlema, kas mul ikka on vaja teha seda? Mis kasu ma sellest saan? Miks ma pean teistele näitama endast uut pilti, kus olen poseeringus ja töödeltuna? Kui soovid mind näha, saame kokku. Jah, teiste pilte on tore vaadata ning näha, kui ilusad kõik on ja pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, kuid siiski viimasel ajal olen ennast halvasti tundnud endast piltide jagamisega. Vahepeal ongi tunne, et "Appi, ma pole nii ammu postitanud!" Aga, mis siis? Iga päev ei pea ka endast midagi postitama, keegi ilmselt ei mõtle "Hmm, ta pole ammu postitanud" 

Facebook. Asi, mille mina olen üsnagi maha jätnud. Ma kasutan Messengeri, sest see on siiski kõige parem suhtlusplatvorm minu jaoks. Kui ma Facebookis niisama scrollin, on aru saada, et mul on tõesti jube igav. Kuid enamused inimesed teevad seda peaagu iga vaba hetk...nad lihtsalt kerivad ja kerivad ning vaatavad väikseid viral videoid. Jaa, need võivad vahel väga kütkestavad olla. Ma ei vaidle vastu, AGA kui ma kõrvalt inimesi jälgin ...kurb. Sa ei tee praktiliselt mitte midagi oma ajaga...Ja neid videoid sa võidki vaatama jääda...Aga see ongi selle kõige mõte :)

Jah, alati ei saa ka midagi lõbusat teha ja ka telefonis olemine on normaalne, aga me peaksime mõtlema rohkem, kas meie tegevusel on ka mingi mõte. Olen ka suur Twitteri kasutaja ja jällegi, miks ma jagan väga lambiseid fakte oma päevast/arvamusest? Sest mulle meeldib see tunne. Jah, sellepärast teeme me kõiki neid asju. Kuna kirjutan blogi siis see on minu jaoks hea koht oma reaalsete mõtete ja oma jagamiseks. Ehk üritan sellega ka oma jagamise vajadust rahuldada.

Olen hakanud inimesi enda kõrval jälgima, just sotsiaalmeedia kasutuse mõttes...Olen hakanud järjest rohkem enda telefonilt internetti välja võtma ja mitte kasutama seda paar tundi. Lihtsalt mitte jälgima kui keegi kirjutab (ta arvatavasti elab ka paari tunni pärast & kui on häda siis mul on ka telefon olemas) või snapib. Ma ei pea olema koguaeg ühenduses, kättesaadaval. Kui olen teise inimesega, üritan telefoni võimalikult vähe kasutada. Üritan unustada, et mul üldse on selline asi.

Ehk siis mu paari nädala mõtetega ma olengi jõundnud järeldusele, et -> Ma ei tahaks enda elu nii palju inimestega jagada. Tahan nautida rohkem hetki olevikus. Inimestega koos olles tahan unustada telefoni olemasolu. Oma elu võib ka ainult enda jaoks hoida ning ka iseenda jaoks võib pilte ja märkmeid teha ning ühistranspordiga sõites ei pea telefon näpus olema. Ära koosta endale elu ainult internetis, vaid koosta see ka päriselt endale.