Ma tõusin hommikul ausalt selle peale, et mu peale maandus kärbes. Mul oli jällegi aken pärani lahti, rulood polnud ees. Vaatasin kella 10:18. Ma ei tahtnud veel tõusta, kuid ju siis mu keha arvas, et on aega...jäin eile ka kuskil 2:30 magama. Nagu P ütles "Lebota" Nojaa, ma otsustasin siis oma raamatu lõpuni lugeda. Lõpetasin raamatu "Eleanor & Park" ning that was one interesting book, lots of emotions, interesting ending...kinda valus oli ka, aga see oli hea. Ei regreti :)
Panin valged riided pessu, sest kõik mu särgid + lühkad olid mustad. Siis oskas Karl mind väga segadusse ajada ning tekitada minus väga palju küsimärke ning ma lihtsalt üritasin selle maha suruda. Võtsin endale hommikusöögi. Putru tundus nii vähe olevat, et tegin sooja võiku ka...houly ma pidin lõhki lõpuks minema. Pisike tass kohvi ning pesin nõud, hambad. Panin pesu kuivama, panin uue pesema ning tegin meigi. Tahtsin jõuda ka 13:30 rongile, kuid welll didn't make it. Kui meik näos ja ma juba higistasin..nice. Läksin linna.
Bussis üritasin uut raamatut lugema hakata, kuid midagi minus oli väga off. Ma jäin nii tihti kaugusesse vaatama ja jäin mõtlema. Tekitasin endale ka õega plaane. Ja kui ma linna jõudsin, tundsin ma ennast väga kinnisena ning ma tundsin, kuidas mu silmad läksid märjaks. Kõndisin trammi peale, kus ma olin nii kurb, et ma ei saanud otseselt kellegiga rääkida ja ma tundsin, kuidas mul voolavad pisarad. Käisin Kadriorus ühel kingitusel järgi ning siis kõndisin õe töö juurde...Otsisin ka enda donuti putkat ja siis sain teada, et neil olegi enam püsiputkat...it broke me even more. Few of my thoughts at this moment (not about donuts :d)
"Eks ta vaikselt hakkab kohale jõudma...enda üllatuseks Ive been very strong somehow.." ; "Ma saan aru, mis kõik on toimunud ja aktsepteerin seda...lihtsalt tõde ei taha ma endale ligi lasta, teadmine, et it takes time ei aita ühtegi pidi..pigem teeb keerulisemaks" ; "I feel so strong ja okei ja siis järsku ma avastan, et ma frozen vahepeal lampi ning ikka tekivad need mõtted ja lubadused ja hetked...ja siis ongi lännu värk..nagu I need just 1 hug sellistel hetkedel. Its that constant feeling, et ma ei suuda hetkes elada ning iga hetk võin ma nutma hakta"
Käisin enda õe töö juurest läbi, veidi pisaraid ja niisama rääkimist. Siis läksin võtsin endale ühe cold-brewed coffee ning sain aru, et miks ma hetkel (peale väsimuse) nii palju külma/kohvi overall nii palju joon. See on midagi, mis mind actually õnnelikuks teeb ning see on asi, mida ma naudin...ning on üks insta quote, et "Even if the only thing u love is a cup of tee. Buy lots of tea, and maybe one day open a teashop" Eeehkk ma naudin siis enda kohvi, hetkel :) Ja läksin istusin parki...pisarad voolasid...see sama park, kus ma eelmine nädal 2 korda P'ga istusin ja Karliga...Ma istusin sinna parki maha ning polnud palju vaja, kui ma tundsin endast kohutavat kurbust....
Karl kirjutas mulle hommikul "Ma arvasin, et sa tahad üksi olla" Ei. Ei. Ei. Ma ei taha üksi olla. Mida rohkem ma üksi olen seda rohkem paanikat minus tekib, seda rohkem ma üle mõtlen, seda rohkem ma loodan, seda rohkem ma ootan. Seda rohkem ma palvetan, et ma ei kaotaks teda kui parima sõbrana. I just sat there. Tried to read a book. I cried. Rääkisin K'ga, kellega mul oli deep talk kurbusest...ja sealt tuli selliseid asju ja lauseid, et ma tundsin end nii nõrgana...kus ma ei tahtnud oma tunnetest enam rääkida...kuna ma sain aru, et K on näiteks minu pärast nii mures, et ...she is afraid I will fall to that dark hole and she can't get me out of it....Ma lugesin raamatut, helistasin emale ja lõpuks rahunesin. Minu käest tuldi ka suitsu küsima...do I look like this? :d
Sõitsin õe ja ta kutiga nende juurde. Seal tegime õega koos mega hea singise ja super kreemise pasta. Mugisime selle sisse ja kõigil oli kõht nii täis, et me surime ja tegime plaane. Tuli mõte ujuma minna. Mu õde on oma kutiga minu jaoks nii goals inimesed. Nendega koos sa lihtsalt naudid seda hetke ja nad tegid sellist nalja seal vahepeal, et ma nutsin naerust, again...ja ütlesin õele "Naermise pärast võin ma nutta, aga muu pärast ei taha" "Aga polegi ju põhjust" Siis tõi õde kuskilt Oreo jäätise välja, whattt. Mugisime kõik seda.
Siis õde laenas bikiine, pani mulle pastat kaasa ning läksime neljakesi (kuti isa tuli ka) ning sõitsime ühe järve äärde, et ujuma minna. Ahh alguses hoidsime õega käest kinni, kuid lõpuks "1, 2, 3" ja me ujusime koos. Vesi polnudki nii külm, lõpuks oli mega mõnus ja vesi oli niii soe.
Peale seda toodi mind koju. Kuivasin pesu ära. Panin uue kuivama (Jep, selle, mis ma 7h tagasi pesema panin :d). Võtsin süüa, tegin plaane nv'ks ning finally editisin ka oma vlogi ära, millega ma eile hakkama ei saanud :d
Ning siin ma olen, megalt hustlisin, et see enne 12'st valmis saaks :d See on üks natukene ausam postitus, kus kirjutasin nii nagu oligi...I hope Karl won't mind (if u read it, hy) ning vot niiiiii...mul oli esimene päris raske päev, kus ma täitsa nutsingi. Kuid we all have these hard days as well :) Nüüd ma vaatan igast vlog'e, räägin inimestga ja ma olen niii vässu, et tahaks kohe magama minna.
Lots of love and luck!
Panin valged riided pessu, sest kõik mu särgid + lühkad olid mustad. Siis oskas Karl mind väga segadusse ajada ning tekitada minus väga palju küsimärke ning ma lihtsalt üritasin selle maha suruda. Võtsin endale hommikusöögi. Putru tundus nii vähe olevat, et tegin sooja võiku ka...houly ma pidin lõhki lõpuks minema. Pisike tass kohvi ning pesin nõud, hambad. Panin pesu kuivama, panin uue pesema ning tegin meigi. Tahtsin jõuda ka 13:30 rongile, kuid welll didn't make it. Kui meik näos ja ma juba higistasin..nice. Läksin linna.
Bussis üritasin uut raamatut lugema hakata, kuid midagi minus oli väga off. Ma jäin nii tihti kaugusesse vaatama ja jäin mõtlema. Tekitasin endale ka õega plaane. Ja kui ma linna jõudsin, tundsin ma ennast väga kinnisena ning ma tundsin, kuidas mu silmad läksid märjaks. Kõndisin trammi peale, kus ma olin nii kurb, et ma ei saanud otseselt kellegiga rääkida ja ma tundsin, kuidas mul voolavad pisarad. Käisin Kadriorus ühel kingitusel järgi ning siis kõndisin õe töö juurde...Otsisin ka enda donuti putkat ja siis sain teada, et neil olegi enam püsiputkat...it broke me even more. Few of my thoughts at this moment (not about donuts :d)
"Eks ta vaikselt hakkab kohale jõudma...enda üllatuseks Ive been very strong somehow.." ; "Ma saan aru, mis kõik on toimunud ja aktsepteerin seda...lihtsalt tõde ei taha ma endale ligi lasta, teadmine, et it takes time ei aita ühtegi pidi..pigem teeb keerulisemaks" ; "I feel so strong ja okei ja siis järsku ma avastan, et ma frozen vahepeal lampi ning ikka tekivad need mõtted ja lubadused ja hetked...ja siis ongi lännu värk..nagu I need just 1 hug sellistel hetkedel. Its that constant feeling, et ma ei suuda hetkes elada ning iga hetk võin ma nutma hakta"
Käisin enda õe töö juurest läbi, veidi pisaraid ja niisama rääkimist. Siis läksin võtsin endale ühe cold-brewed coffee ning sain aru, et miks ma hetkel (peale väsimuse) nii palju külma/kohvi overall nii palju joon. See on midagi, mis mind actually õnnelikuks teeb ning see on asi, mida ma naudin...ning on üks insta quote, et "Even if the only thing u love is a cup of tee. Buy lots of tea, and maybe one day open a teashop" Eeehkk ma naudin siis enda kohvi, hetkel :) Ja läksin istusin parki...pisarad voolasid...see sama park, kus ma eelmine nädal 2 korda P'ga istusin ja Karliga...Ma istusin sinna parki maha ning polnud palju vaja, kui ma tundsin endast kohutavat kurbust....
Karl kirjutas mulle hommikul "Ma arvasin, et sa tahad üksi olla" Ei. Ei. Ei. Ma ei taha üksi olla. Mida rohkem ma üksi olen seda rohkem paanikat minus tekib, seda rohkem ma üle mõtlen, seda rohkem ma loodan, seda rohkem ma ootan. Seda rohkem ma palvetan, et ma ei kaotaks teda kui parima sõbrana. I just sat there. Tried to read a book. I cried. Rääkisin K'ga, kellega mul oli deep talk kurbusest...ja sealt tuli selliseid asju ja lauseid, et ma tundsin end nii nõrgana...kus ma ei tahtnud oma tunnetest enam rääkida...kuna ma sain aru, et K on näiteks minu pärast nii mures, et ...she is afraid I will fall to that dark hole and she can't get me out of it....Ma lugesin raamatut, helistasin emale ja lõpuks rahunesin. Minu käest tuldi ka suitsu küsima...do I look like this? :d
Sõitsin õe ja ta kutiga nende juurde. Seal tegime õega koos mega hea singise ja super kreemise pasta. Mugisime selle sisse ja kõigil oli kõht nii täis, et me surime ja tegime plaane. Tuli mõte ujuma minna. Mu õde on oma kutiga minu jaoks nii goals inimesed. Nendega koos sa lihtsalt naudid seda hetke ja nad tegid sellist nalja seal vahepeal, et ma nutsin naerust, again...ja ütlesin õele "Naermise pärast võin ma nutta, aga muu pärast ei taha" "Aga polegi ju põhjust" Siis tõi õde kuskilt Oreo jäätise välja, whattt. Mugisime kõik seda.
Siis õde laenas bikiine, pani mulle pastat kaasa ning läksime neljakesi (kuti isa tuli ka) ning sõitsime ühe järve äärde, et ujuma minna. Ahh alguses hoidsime õega käest kinni, kuid lõpuks "1, 2, 3" ja me ujusime koos. Vesi polnudki nii külm, lõpuks oli mega mõnus ja vesi oli niii soe.
Peale seda toodi mind koju. Kuivasin pesu ära. Panin uue kuivama (Jep, selle, mis ma 7h tagasi pesema panin :d). Võtsin süüa, tegin plaane nv'ks ning finally editisin ka oma vlogi ära, millega ma eile hakkama ei saanud :d
Ning siin ma olen, megalt hustlisin, et see enne 12'st valmis saaks :d See on üks natukene ausam postitus, kus kirjutasin nii nagu oligi...I hope Karl won't mind (if u read it, hy) ning vot niiiiii...mul oli esimene päris raske päev, kus ma täitsa nutsingi. Kuid we all have these hard days as well :) Nüüd ma vaatan igast vlog'e, räägin inimestga ja ma olen niii vässu, et tahaks kohe magama minna.
Lots of love and luck!
Comments
Post a Comment