Esiteeks wehheee ma olen jälle haige! Mainly olen ma saanud suurteks sõpradeks peavaludega, kes ei taha mind mingiski situatsioonis maha jätta ning ka palavik armastas mind veidikene.
Kuidddd viimased 2 kuud mul on tunne, et kõik ja igasugused lahedad (irooniliselt öelduna siis) situatsioonid läbi käinud ning miks mitte oma mõttekäikusid teiega jagada :)
Kõige suurem asi, mis on mind mõjutanud on inimsuhted ning eriti see üks...Meil kõigil on elus meie head sõbrad, parimad sõbrad kui lihtsalt tuttavad. Mõned on head sõbrad, keda sa tead, et saad usaldad, teil on tore, te olete vabad üksteisega, teid huvitavad üksteise tunded ja siis ühel päeval üks pool otsustab, et ta enam ei taha seda sõprust...ning teine pool on jäetud segadust tekitavate tunnetega...kus mitte midagi teha ei oska...inimese nägemine murrab iga kord mingi tüki..kuid selle jaoks pole lahendust...rääkimine ei aita. Nii palju kui sa ka ei taha siis...nii lihtsalt on...ja aja möödudes toimub paar muudatust, kuid...see on see situatsioon, kus sa pead lihtsalt eluga edasi liikuma, kuid oh ei see ei ole üldse nii kerge kui tundub...
On need inimesed, kes nutavad su õlal kui toimub midagi traagilist nende elus...nad võtavad su nõu kuulda, nad tunduvad tugevad ja tänavad sind...ja kui sa paar nädalat hiljem avastad, et oot..kõik on nüüd korras? Siis sind lihtsalt ignoreeritakse...mida küll see inimese kohta huvitav ütleb.
Ka mu parima sõbraga...ma ei tea, mida ma tunnen, mida ma arvan, mida ma tahan...kõik see tekitab ainult segadust ja pigem kurba meelt. I think that's called overthinker's life.
Kooliga suutsin ma vahepeal mega alla käia. Motivatsioon, et kohal käia kadus...ehk tunnid ja päevad kodus või kuskil mujal lihtsalt tulid. Ja hinded sealhulgas...ah see oli juba tavaline, et mulle tulid teaded uutest "x" & "2" 'dest. Ja oi seda kõike kätte võtta oli raske...siis tulid need nädalad, kus ma ainult järeltöid tegin. Kuid I did iiiit. Ning nüüd ma üritan väga arvel püsida ja ilusti neid asju handelida...
Kogu selle inimeste käitumiste ja kooli keskel tuli mulle kohutav stress peale...mul oli tunne nagu, keegi oleks ühe suure süstlaga mind imenud tühjaks energiast...ma olin koguaeg väsinud, tahtsin ainult magada, motivatsiooni polnud...ma pole trenni teinud niiii kaua ja it's killing me. Aga alusta uuesti u might say...nu we all know... it's easier said than done. Kooli ma lõpuks siiski jõudsin, kuid ega mu tujudega ikka päris korras ei ole...see püsib okeina teatud inimestega ja inimesed saavad selle ka sekundiga rikkuda.
Mind on eriti viimasel ajal aidanud 2 sõpra...1 nendest on juba ammu mu elus ning I feel like she has been through everything with me...she is and will always be there and there are no words to describe her. Teine inimene, aga täitsa alles tuli mu ellu ja see oli selline täitsa kogemata tulek kui nii võib öelda, kuid selle lühikese ajaga on ta mulle täitsa oluliseks saanud...need kaks on mind ka koolis hoidnud isegi kui nad seda ei tea. I owe these two. Muidugi on mu ümber ka teisi väga toetavaid inimesi olnd, kellele ma olen väga tãnulik, et nad ikka minuga isegi kui ma olen olnud lihtsalt üks kivisein.
On the other hand...see aasta otsustasin olla veidike rohkem organiseeritud ning pean ütlema, et enamused jõulukingid on mul juba ostetud :d midagi väga mitte minulikku, kuid ka black friday helped me on that one. Alsoo ma olen obsessed sarjaga "How to get away with murder" omgomg I am just loving it so efffing much, et mul pole sõnuuu.
Ka mõned peod on olnud...või siis väljas käimised. Retsipidu, mis oli pigem lihtsalt mõtetu, agaaa. Siis oli üks Hall'i külastus, mis lõppes teistega kokku saamisega, uue tuttava leidmisega (mitte see keda mainis :d) kokteilitamist temaga, pisikest argumenti ja parima sõbra nägemist. Ning siis kokteilikoolitus, mis lõppes sellega, et ma jõudsin koju 1:30 ning yeahh haha oli neljapäev ja ma ei tea kui professionaalne sellest siia kirjutada oleks :d
Vahepeal käisin ka üksinda Tartus...idee tuli päev ennem ning hommikul tõustes, bookisin ma endale juba koha ning seal ma olingi...see oli üks rahustavamaid ja mõnusamaid päevi, mis mul olnud on...päev täielikult mulle, mida ma väga soovinud ka olin...
Kuid vot nii, kui keegi seda isegi loeb siis oiii hei, kuid kirjutasin selle rohkem enda jaoks I guess, to just let all the emotions out of me.
Kuidddd viimased 2 kuud mul on tunne, et kõik ja igasugused lahedad (irooniliselt öelduna siis) situatsioonid läbi käinud ning miks mitte oma mõttekäikusid teiega jagada :)
Kõige suurem asi, mis on mind mõjutanud on inimsuhted ning eriti see üks...Meil kõigil on elus meie head sõbrad, parimad sõbrad kui lihtsalt tuttavad. Mõned on head sõbrad, keda sa tead, et saad usaldad, teil on tore, te olete vabad üksteisega, teid huvitavad üksteise tunded ja siis ühel päeval üks pool otsustab, et ta enam ei taha seda sõprust...ning teine pool on jäetud segadust tekitavate tunnetega...kus mitte midagi teha ei oska...inimese nägemine murrab iga kord mingi tüki..kuid selle jaoks pole lahendust...rääkimine ei aita. Nii palju kui sa ka ei taha siis...nii lihtsalt on...ja aja möödudes toimub paar muudatust, kuid...see on see situatsioon, kus sa pead lihtsalt eluga edasi liikuma, kuid oh ei see ei ole üldse nii kerge kui tundub...
On need inimesed, kes nutavad su õlal kui toimub midagi traagilist nende elus...nad võtavad su nõu kuulda, nad tunduvad tugevad ja tänavad sind...ja kui sa paar nädalat hiljem avastad, et oot..kõik on nüüd korras? Siis sind lihtsalt ignoreeritakse...mida küll see inimese kohta huvitav ütleb.
Ka mu parima sõbraga...ma ei tea, mida ma tunnen, mida ma arvan, mida ma tahan...kõik see tekitab ainult segadust ja pigem kurba meelt. I think that's called overthinker's life.
Kooliga suutsin ma vahepeal mega alla käia. Motivatsioon, et kohal käia kadus...ehk tunnid ja päevad kodus või kuskil mujal lihtsalt tulid. Ja hinded sealhulgas...ah see oli juba tavaline, et mulle tulid teaded uutest "x" & "2" 'dest. Ja oi seda kõike kätte võtta oli raske...siis tulid need nädalad, kus ma ainult järeltöid tegin. Kuid I did iiiit. Ning nüüd ma üritan väga arvel püsida ja ilusti neid asju handelida...
Kogu selle inimeste käitumiste ja kooli keskel tuli mulle kohutav stress peale...mul oli tunne nagu, keegi oleks ühe suure süstlaga mind imenud tühjaks energiast...ma olin koguaeg väsinud, tahtsin ainult magada, motivatsiooni polnud...ma pole trenni teinud niiii kaua ja it's killing me. Aga alusta uuesti u might say...nu we all know... it's easier said than done. Kooli ma lõpuks siiski jõudsin, kuid ega mu tujudega ikka päris korras ei ole...see püsib okeina teatud inimestega ja inimesed saavad selle ka sekundiga rikkuda.
Mind on eriti viimasel ajal aidanud 2 sõpra...1 nendest on juba ammu mu elus ning I feel like she has been through everything with me...she is and will always be there and there are no words to describe her. Teine inimene, aga täitsa alles tuli mu ellu ja see oli selline täitsa kogemata tulek kui nii võib öelda, kuid selle lühikese ajaga on ta mulle täitsa oluliseks saanud...need kaks on mind ka koolis hoidnud isegi kui nad seda ei tea. I owe these two. Muidugi on mu ümber ka teisi väga toetavaid inimesi olnd, kellele ma olen väga tãnulik, et nad ikka minuga isegi kui ma olen olnud lihtsalt üks kivisein.
On the other hand...see aasta otsustasin olla veidike rohkem organiseeritud ning pean ütlema, et enamused jõulukingid on mul juba ostetud :d midagi väga mitte minulikku, kuid ka black friday helped me on that one. Alsoo ma olen obsessed sarjaga "How to get away with murder" omgomg I am just loving it so efffing much, et mul pole sõnuuu.
Ka mõned peod on olnud...või siis väljas käimised. Retsipidu, mis oli pigem lihtsalt mõtetu, agaaa. Siis oli üks Hall'i külastus, mis lõppes teistega kokku saamisega, uue tuttava leidmisega (mitte see keda mainis :d) kokteilitamist temaga, pisikest argumenti ja parima sõbra nägemist. Ning siis kokteilikoolitus, mis lõppes sellega, et ma jõudsin koju 1:30 ning yeahh haha oli neljapäev ja ma ei tea kui professionaalne sellest siia kirjutada oleks :d
Vahepeal käisin ka üksinda Tartus...idee tuli päev ennem ning hommikul tõustes, bookisin ma endale juba koha ning seal ma olingi...see oli üks rahustavamaid ja mõnusamaid päevi, mis mul olnud on...päev täielikult mulle, mida ma väga soovinud ka olin...
Kuid vot nii, kui keegi seda isegi loeb siis oiii hei, kuid kirjutasin selle rohkem enda jaoks I guess, to just let all the emotions out of me.
Comments
Post a Comment