Paar päeva tagasi, ma ei suutnud üldse magama jääda...Mulle tulid kõik mõtted ja asjad pähe, millele vahest mõeldakse ning, kuidas seda kõike välja saada...I am at the right place.
Mulle jõudis kohale see, et mu parim sõber...kes on vist ainuke inimene, kellest ma nii väga hoolin, et ma teeksin kõike...läheb väkke 11 kuuks. Yeps, ma tean, et ta saab sealt ka välja, talle saab sinna külla minna, kuid siiski....mul ei ole sõnu, kui väga see mind kurvaks muudab, et teda ei ole enam nii lähedal...I can't call him or tell him things whenever I feel like. Yeps, ta ka frustreerib mind. Vägagi. Ma olen alati lihtsalt see inimene, kes hoolib ja tahab kokku saada rohkem ning kui sa näed teistega inimest suhtlemas rohkem ja iga päevamaselt, teeb see lihtsalt kurvaks, kuid that's not the point. Lihtsalt niii naljakas on mõelda, et me oleme jõudnud sinna täiskasvanu faasi, kus üks käib hetkel full time tööl...teine läheb väkke...what.
On suur võimalus, et ma kolin Viljandisse...Ma tean, et kutse vestlusele ei tähenda, et ma peaksin juba kotte pakkima, hahaha. Aga kui ma istusin korraks ja mõtlesin, et on täitsa suur võimalus, et see jutt, mida ma koguaeg rääkinud olen saabki realsuseks...Ja ma pean kõik asjad maha jätma, mis siin on...no mitte otseselt ofc, aga...kõik mu uued sõbrad...mu töö...mu perekond...mu kodu...apppi, it makes me so emotional. Nagu mu õde jääb siia...kõik need asjad nagu...nüüd on küll see tunne, et hahahah apppiii ma ei ole ju täiskasvanu.
Relationships...let's start with...sõbrad. Peale kooli lõppu, on ikka see, et kõik teevad oma asju...Aga enamused mu sõbrad on hetkel töölt ja lihtsalt ongi välja kujunenud. See on mingil määral hea, sest...seal ma anyway veedan enamuse aja, hahaha. Aga samas on need kaks asja nii ühte läinud, et ma nüüd ei teagi...Kuid ei, kõigi nende suhtluste üle, mis mul seal on, olen ma nii õnnelik....ma olen leidnud endale teise pere, täielikult ja ma armastan neid inimesi kogu oma südamest! Ka mu üks väga kallis sõber läheb väkke, ehk eghh. Ja muud...ühte näen kindlasti rannas, kui muidu tõesti mitte, hahah. Ja mõndade muudega on see, et ehk sügiseni see ikka püsib, millestki on ju ikka ja alati rääkida...ning oma klassist inimesed vahel ikka üllatavad. Ja moving on to...more love sided. Ma ei tea, hahah. Arutasin Palangalt tagasi tulles oma sõbrannaga, et ei tea, millal ma järgmine kord oma elus peaksin ütlema "Ma armastan sind", ilmselt veel mitte nii pea. Mu elus on üks härra...kellega me pole otseselt miskit, me ei kirjuta iga päevaselt ega midagi sellist...aga kui me kokku saame siis...kõik on nii chill ja tore ja fun. Ja ta on täpselt selline inimene, hahah ta on seal, kus on ka tuul. Ehk siis mida ma vist hetkel vajan ongi selline, et time to time te olete koos, räägite, kaisutate jms...kuid samas ma olen jälle selline läheduse/tähelepanu vajaja ehk siis ma tõesti ei tea. Pigem vist on selline faas, et let's go with a flow...nii palju või kaua kui võimalik :d
Töö, on miskit, mis on saanud minu teiseks osaks...ma, kas olen kodus või tööl. Ma nagu ei ole otseselt proud of that, aga samas I am, sest minust sai nö selline korralik inimene, kui ma tööle läksin ning, kui ma tahan reisile minna suve lõpus siis...Ning, as I said...see seltskond, kes tööl on...nad on minu jaoks nii õiged. Jeah, vahepeal jõudsin ma sinna faasi, kus töö tundus selline kohustus...kurbus ja vastikus...kuna ma tõesti olin nii väsinud ja ma ei suutnud seda enam nautida...ning ma olen seal see inimene, et ma põhimõtselt olen seal, kus vaja, kuid ma olen õppinud väga ausalt rääkima, kui mind miski häirib või oli raske..ma saan teha asju, milleks ma ei usknud, et olen võimeline, teha baaris jooke, mis muudab mind õnnelikuks ja on huvitav...ehk ma ka vähendasin enda koormust ning lähme uue hooga edasi!
Kõigega on niii kiire, et...mis on trenn? Väga, väga halb, sest ma tean, kui väga mul endal on vaja trenni teha, et ma oleksin õnnelik ja rahulolev...ehk siis ma pean kuidagi hakkama enda aega natukene organiseerima, et mul oleks kõige ja kõigi jaoks aega. Üleüldiselt ma olen väga õnnelik ning rahul, on küll mõned asjad, mida peab veits mõtlema, kuid ma üritan vaadata, mida iga järgmine päev mu ellu toob ja vähem öelda sõna "Ei"
Mulle jõudis kohale see, et mu parim sõber...kes on vist ainuke inimene, kellest ma nii väga hoolin, et ma teeksin kõike...läheb väkke 11 kuuks. Yeps, ma tean, et ta saab sealt ka välja, talle saab sinna külla minna, kuid siiski....mul ei ole sõnu, kui väga see mind kurvaks muudab, et teda ei ole enam nii lähedal...I can't call him or tell him things whenever I feel like. Yeps, ta ka frustreerib mind. Vägagi. Ma olen alati lihtsalt see inimene, kes hoolib ja tahab kokku saada rohkem ning kui sa näed teistega inimest suhtlemas rohkem ja iga päevamaselt, teeb see lihtsalt kurvaks, kuid that's not the point. Lihtsalt niii naljakas on mõelda, et me oleme jõudnud sinna täiskasvanu faasi, kus üks käib hetkel full time tööl...teine läheb väkke...what.
On suur võimalus, et ma kolin Viljandisse...Ma tean, et kutse vestlusele ei tähenda, et ma peaksin juba kotte pakkima, hahaha. Aga kui ma istusin korraks ja mõtlesin, et on täitsa suur võimalus, et see jutt, mida ma koguaeg rääkinud olen saabki realsuseks...Ja ma pean kõik asjad maha jätma, mis siin on...no mitte otseselt ofc, aga...kõik mu uued sõbrad...mu töö...mu perekond...mu kodu...apppi, it makes me so emotional. Nagu mu õde jääb siia...kõik need asjad nagu...nüüd on küll see tunne, et hahahah apppiii ma ei ole ju täiskasvanu.
Relationships...let's start with...sõbrad. Peale kooli lõppu, on ikka see, et kõik teevad oma asju...Aga enamused mu sõbrad on hetkel töölt ja lihtsalt ongi välja kujunenud. See on mingil määral hea, sest...seal ma anyway veedan enamuse aja, hahaha. Aga samas on need kaks asja nii ühte läinud, et ma nüüd ei teagi...Kuid ei, kõigi nende suhtluste üle, mis mul seal on, olen ma nii õnnelik....ma olen leidnud endale teise pere, täielikult ja ma armastan neid inimesi kogu oma südamest! Ka mu üks väga kallis sõber läheb väkke, ehk eghh. Ja muud...ühte näen kindlasti rannas, kui muidu tõesti mitte, hahah. Ja mõndade muudega on see, et ehk sügiseni see ikka püsib, millestki on ju ikka ja alati rääkida...ning oma klassist inimesed vahel ikka üllatavad. Ja moving on to...more love sided. Ma ei tea, hahah. Arutasin Palangalt tagasi tulles oma sõbrannaga, et ei tea, millal ma järgmine kord oma elus peaksin ütlema "Ma armastan sind", ilmselt veel mitte nii pea. Mu elus on üks härra...kellega me pole otseselt miskit, me ei kirjuta iga päevaselt ega midagi sellist...aga kui me kokku saame siis...kõik on nii chill ja tore ja fun. Ja ta on täpselt selline inimene, hahah ta on seal, kus on ka tuul. Ehk siis mida ma vist hetkel vajan ongi selline, et time to time te olete koos, räägite, kaisutate jms...kuid samas ma olen jälle selline läheduse/tähelepanu vajaja ehk siis ma tõesti ei tea. Pigem vist on selline faas, et let's go with a flow...nii palju või kaua kui võimalik :d
Töö, on miskit, mis on saanud minu teiseks osaks...ma, kas olen kodus või tööl. Ma nagu ei ole otseselt proud of that, aga samas I am, sest minust sai nö selline korralik inimene, kui ma tööle läksin ning, kui ma tahan reisile minna suve lõpus siis...Ning, as I said...see seltskond, kes tööl on...nad on minu jaoks nii õiged. Jeah, vahepeal jõudsin ma sinna faasi, kus töö tundus selline kohustus...kurbus ja vastikus...kuna ma tõesti olin nii väsinud ja ma ei suutnud seda enam nautida...ning ma olen seal see inimene, et ma põhimõtselt olen seal, kus vaja, kuid ma olen õppinud väga ausalt rääkima, kui mind miski häirib või oli raske..ma saan teha asju, milleks ma ei usknud, et olen võimeline, teha baaris jooke, mis muudab mind õnnelikuks ja on huvitav...ehk ma ka vähendasin enda koormust ning lähme uue hooga edasi!
Kõigega on niii kiire, et...mis on trenn? Väga, väga halb, sest ma tean, kui väga mul endal on vaja trenni teha, et ma oleksin õnnelik ja rahulolev...ehk siis ma pean kuidagi hakkama enda aega natukene organiseerima, et mul oleks kõige ja kõigi jaoks aega. Üleüldiselt ma olen väga õnnelik ning rahul, on küll mõned asjad, mida peab veits mõtlema, kuid ma üritan vaadata, mida iga järgmine päev mu ellu toob ja vähem öelda sõna "Ei"
Comments
Post a Comment