Tühjus + edasi liikumine

Et siis ma nüüd ei teagi, mida öelda. Ma kirjutasin selle postituse umbes 2 nädalat tagasi ja siis ma tundsin, et woah see on ikka too much ja nüüd istudes ja mõeldes saan ma aru, et tegelt ma tunnengi ennast täpselt nii...tühjana.

Eluke siin mängis väga huvitavad keerdkäike, mis viis mind selleni, et nüüdseks on mul umbes täpselt 0 energiat ning exhaustion on nii suur, et ma ei teagi, mis seda kõike ära võtaks hahah, magamine ei aita ja paigal püsida ma ei oska. Ning inimestega suhtlemine on hetkel väga fake tasandil, sest et ma lihtsalt ei julge, sounds stupid.

Agaaa let’s just say people are leaving…kes läheb 11 kuuks, kes võibolla 2’ks aastaks…no words. See kõik tekitab minus täiesti sõna-sõnalist tühjust. 3 kutti, kelle vastu tundeid (armastus, sõprus ja kõike) kokku on rohkem kui sõnasid ja tegusid jätkub. Nad kõik läksid, või siis, kes alles läheb ära...kõik need kallimad sõbrad on kuskile kadunud või neil inimestel on kiire, mis tekitab minus tunde, et mul ei ole otseseid sõpru või inimesi, kellele ma totaalselt toetuda saaks ehk ma käin ringi nagu niisama, kui see kõik loogiline on. Ma ütlen praegu, et mul on tuttavad ümber ringi ja ma ei kirjuta ega suhtle peaagu kellegiga....mul on full blokk peal, aga I mean see on hetkel arusaadav ka...mu parim sõber, kui meil veel on selline asi ei tea, midagi, mis on toimunud mu elus vahepeal and that's weird feeling. Mind at least muudab õnnelikuks see pisike 'surpise' istumine talle...see, mis sai korraldatud and which was a success makes me happy.

Seda kõike üks päev arutades ja mõeldes ühe selle suve inimesega...jäädes siiski ratsionaalseks...öeldi mulle "Nüüd on järelikult ka sul aeg, kuskile minna" Ning Viljandis käimine näitas ja ma otsustasin, et see ongi see...ka mina lendan pesast välja. Et leida uusi inimesi, tutvusi, sõprusi  ja hingekaaslasi. Ning lõpuks viia täide need unistused, mis on oodanud mind aastaid...Ja see mõte sellest muudab asjad tegelt väga huvitavaks ja ägedaks ja ma juba tahaks minna, teha ja näha!

Ning, et kõigest sellest tühjusest lahti saada..I mean ma ei näita seda teistele väga välja...ja, eks see kõik ilmselt hitib korralikult alles järgmine/üle järgmine nädal. Ma tean, et ma pean vaikselt hakkama edasi liikuma, tundeid mujale panema ja endaga tegelema hakkama ning just seda ma ka teen...Mu külmkapp on täis ainult head toitu, ma olen ostnud või hakanud kandma asju, mis mulle tõesti meeldivad, ma alustasin uuesti trenniga, mis on minu jaoks suur asi, kuna mu enesehinnang on niigi maas, siis trenni tegemine on mu mentaalsele tervisele niiii oluline! Ehk siis I am getting back on track. See armastus, mida üle on läheb nüüd ringiga minusse tagasi, I need it. Ja selle kõige jaoks planeerin ma endale ka reisi, umbes nädalaks...Et suvele üks hea lõpp panna.

Ehk siis lühidalt....it has been very hard times, kuid it's in the past ja selja taha ei vaadata ning suveks on veel imelisi plaane ehk let's do iiiittt.