Kust see idee tuli? No kõigepealt ma olen end eluaeg introverdiks pidanud, tahaksin öelda, et gümnaasiumis ma ka täitsa olin seda. Kuid siis hakkas midagi mu elus muutuma ning kui ma käisin ma esimesel töövestlusel, mis mulle töö päris pikaks karanteeris öeldi mulle kuskil aastake hiljem "Ma sain kohe aru, et sobid siia, kuna sa olid nii elav ja vestlev" Ja sealt alates, ma olen järjest rohkem selliseid asju hakanud kuulma...Avastasin, et olen ka sellest varem maininud oma sügise postituses, aga nüüd tahtsin ma kogu oma mõttekäiku jagada. Äkki ka mõnel teisel on probleeme selle mõttekäiguga.
Ka kõik uued tutvused, kes on tulnud viimase aastaga on öelnud, et ma olen nagu päike ja alati nii positiivne ja särav ja kui sa ütled neile, et "Oi ma tegelikult mega introvertne" naerdakse mu peale. Ja no siis ürita inimestele seletada, et "Ma tegelikult tahan üksi olla ja ma ei räägi palju" Kui tööl olles ma hüppan ringi, naeran ja olgem ausad ma koguaeg räägin kellegiga ja teen midagi. Igaljuhul ma arvan, et ka mu sõbrad saavad öelda, et "there is always action" minu elus. Avastasin ka natukene uurides, et 3 aastat tagasi kirjutasin ma, kuidas on elu introverdina.
Aga üks asi ka, mis mind vist hakkas lõpuks häirima ja mind häirima see, et inimesed seda kommenteerisid ja koguaeg nö kaasa rääkisid. Ala vestluses rääkisite niisama ja siis mainid, et sa oled tegelikult selline rahulik hing ja keegi ütleb nö turtsades sulle "Ära valeta, vaata ennast sa küll introvert pole" See veits kõlab nagu ähvardus.
Siis nägin ka Talila postitust ja see pani mind veel rohkem mõtlema...Vahepeal ma arvasin ka, et see on halb, et ma ei tea otseselt, kes ma olen, kuid siis keegi vist ütles ka mulle, et "Aga, miks sa pead olema kindel versioon kummastki?" Ja siis ma sain aru, kuidas tänapäeva ühiskond nii väga meid raamida üritab ja, et me peame olema kuskil piirides ja värki. Ja lugedes seda postitust ma sain kuidagi järjest rohkem aru, et sa ei pea olema piirides kinni, lugedes enda introverdi postitust ma tundsin, kui väga ma ennast võibolla tagasi hoidsin ja ei lasknud elul lihtsalt juhtuda. Kuna gümnaasium oli minu jaoks vist elu jubedaim aeg, siiski peale seda ma muutsin palju avatumaks ja tuli rohkem see mõtteviis, et vaatame, mis juhtub ja lihtsalt kulgeme, AGA minus on siiski olemas pool, kus ma olen endaga (ma arvan see, et ma üksi reisil käisin on hea näide sellest)
Ma arvan meis kõigis on neid mõlemaid pooli ning need tulevad just õigete inimestega välja. Ma arvan, et enamikel meil on neid hetki, kus me oleme ainult inimeste keskel ja me naudime seda ja me tahame lähedust ja sa lähed lausa närvi, kui sa ei saa inimestega koos olla või nende tähelepanud, aga siis on need päevad, kus sa ei taha kedag näha, sa naudid rahulikult ja üksi olemist ja lähed närvi, kui su ümberf on inimesed....Ehk siis ma arvan me kõik oleme mõlemat, and that's okay. Mitmekülgsus on ju the best, noup? :p
Ehk siis kogu see teekond ongi minule näidanud, et ma armastan üksi olemist ja ma oskan väga hästi üksi olla, aga samas olen ma õppinud inimesi nii väga armastama, et ma vajan neid enda ellu, ehk introverted ekstrovert on ilmselt see õige fraas, kui ma end kuidagi kutsuda tahan. Olen sattunud introverdina täiesti ekstroverdi kehasse ja ellu ;)
Ehk siis oma mõtete avalduseks ma vist tahtsingi jõuda sinna, et ära arva, et on üks kindel koht kuhu sa kuulud. Olles inimesed on meil väga palju erinevaid külgi ja pooli, me oleme kõik erinevad. Kõik päevad ei ole vennad, pigem kohe kindlasti mitte. Ära arva, et sul on midagi viga kui ükspäev tahad väga mingit inimest näha ja teha midagi, aga järgmine päev ei taha sa temast midagi kuulda...Me oleme inimesed ja ainult meie teame, mis meile kõige rohkem meeldib ;) Be who you are and don't change because of others :)
Väike laulusoovitus ka siia lõppu, I dare you to live it all out to this.
Comments
Post a Comment