Veebruari algus

1. veebruar oli imeline. Mõtlesin, et siit tulebki nüüd maailma parim kuu.

Ma realselt mõtlesin ja tundsin nagu mingi mure oleks õlgadelt langenud ning no realselt, kui välja jätta see fakt, et inimesed siiani ei oska kellaaegadest kinni pidada ja viimasel hetkel otsustavad plaanid ümber teevad oli imeline päev.

See algas kell 8 ja ma peaaegu veeresin voodist välja, et hakata trenni tegma. Poole trenni peal otsustasin ma nocco lahti teha ning mul oli üks kõige mõnusam kõhulihaste trenn üldse! Ma olin nii energit täis ja ma isegi ei saanud aru, et juba üle tunni oli mööda läinud. 

Hommik läks nii kiireks...ma pakkisin oma hommikusöögi kaasa (mis oli imeline ning ma peaks sellest realselt postituse tegema), juuksed viskasin krunni, võtsin suvalised riided ja jooksin rongi peale. Rongilt maha minnes tegi "TED talk'i" mentaalsest tervisest Kätule ja jalutasin terrassile. Ma polnud seal käinud üle kuu aja, kuna see on kinni ja teate see on kõige kauem, mis ma seal eemal olen olnud peaaegu 2 aasta jooksul, scaaary :d 

Terrassil aitasin seal natukene koristada ja mingeid asju korda seada. Ning siis oli meil lihtsalt catch up M'iga overall asjadest, toitumisest ja elust. Tegime ka piipu ja see oli kohe imeline, kui seda pole nii kaua teinud. Ka kõige imelisem lumesadu oli ja õrn päike, ehk terrass nägi lihtsalt imeline välja...nagu oleks kuskilt filmist võtnud stseeni. Sõime lõunat ning istusime seal kuni 4'ni ning jalutsime balti jaama, kus käisime basaaris ning poes ja siis läksime oma teed pidi.

Sealt ma jalutasin pool linna läbi, üritades aru saada, kus ma minema pean ja, millal. Lõpuks jõudsin ma omadega Kristiinesse. Seal istusin ma DaVinci'sse maha, kus tellisin teekannu ning hakkasin järgmise nädala toiduplaani tegema. Lõpuks ühines ka minuga mu sõbranna C. Ja teate neid sõprusi, kus mõlemal on oma elu...te teate, et te olete üksteise jaoks olemas, te ei räägi iga päev, aga samas olete te täpselt samad inimesed peaaegu, aga lihtsalt eri vanustes. Need sõprused, mis lihtsalt klikivad kokku. Peale seda paari tunnist catch up'i, ma tundsin end nii hästi. 

Jalutasin sealt rongile ja koju jõudes läksin ma kohe voodisse, tundes end nii väsinuna. Aga ma tundsin end nii hästi ja nii palju kergemalt. Ma tundsi, et isegi kui ma olen kaodanud oma parimad sõbrad/sõbrannad siis mul on elus siiski inimesed, kes tõesti hoolivad ja, kellega Sa saad kõigest rääkida ning teha lihtsalt asju ilma täieliku plaanita. Need inimesed, kes panevad sind tundma endana. Ning mul on tunne, et mul oli nii väga seda vaja tunda, peale jaanuari...So thank you, thank you, thank you!

Päev sai läbi telefonikõneg, ma polnud B'g rääkinud väga kaua juba ning kohe täitsa imelik oli kui ma aus olen. Ja peale seda ma uinusin, kuna kell oli juba 12 läbi....

Ja siiis...järgmised päevad olid nii uimased ja rasked, et realselt see vahe käis 0-100 real quick. Ja ma leidsin sellele lahenduse...kallid päevad hakkasid. It allll makes sense!!