Märtsi kokkuvõte

Märts läks kuidagi jube kiiresti, koguaeg miskit toimus. Midagi suurt või erilist selles mõttes ei olnud või ei toimunud, aga koguaeg oli nädala to-do list asju ja plaane täis. 

Hästi palju oli inimestega kokkusaamisi ja nägemisi ja kõike muud vahvat. Külastasime K sõpra, kes oli just alles kolinud, H käis meil külas, Kätuga toimus meil küpsetamine + näomaskid + filmiõhtu. Tallinnas olles sain kokku M, S'ga kokku ja nende mõleaga tundsin nii head tunnet. Üritasin ka suure rõhu enda mentaalsele tervisele panna. Aga ütleme nii, et raske oli.

Naistepäev oli, mis on minu jaoks täiesti mõtetu päev kuigi meil on natukene naljaks saanud see meeste- ja naistepäeva tähistamine thanks to our past. Aga tegime diili, et naistepäeva puhul saan endale (meile) koju odamaa versiooni käpakohvi masinast. Ja, las ma ütlen sulle, et see oli realselt kuu parim hetk kui see masin koju jõudis! See on ikka imeline, et ma saan kodus valmistada capuccinosid ja lõpuks nende kohviubadega, mida ma olen realselt juba aasta nillinud, ehk mul on kodus nüüd Miscela d'Oro oad. Ma ei suuda isegi kirjeldada kui, kui õnnelikuks see mind teeb! Lisaks sellele kohvi geek hetkele, oli tegelikult naistepäeva hommik/lõuna väga imeline. K tegi mulle brunchi kodus, kus ta lausa pošeeris mulle muna (sest ta teab, et ma koguaeg räägin oma pošeeritud munadest) ja tegime crudo singi ja avokaadoga endale võiku ja see oli IMELINE! 

Täpselt kuu keskel tuli minuni jube suur jõetus..ma lihtsalt mõtlesingi, et nüüd ma annangi kõigega alla, sest mul ei ole absoluutselt jaksu, et millegiga enam tegeleda...See oli väga raske mentaalselt, aga ma hoidsin üsna vaikset profiili just iseenda jaoks ja hoidsin neid asju endale, et sellega omakeski tegeleda. Suur osa on seotud ka tööga, tunnen, et olen nii kinni...Kõik mu ümber arenevad ja, mida kõike ja siis mina lihtsalt saadan iga teine päev mingeid kirju ja lihtsalt 0 tulemust. Otsisin ka kooli, kuhu edasi minna ja Tartus ei ole ühtegi, kuhu minna sügisel ehk ma olen lihtsalt nii nõutu ja ma ei tea, mida teha kõigega. 

Alustasin ka uuesti trenniga, see oli ka juba omaette teema lihtsalt, kuidas ma seda paketti üritasin endale osta ja valida, et milline ikka see õige on ja, mis tasuks ära ja, mis need hinnavahed jms. Aga alustasin uuesti ja tegin endale ka plaani, mida üritan 5 nädalat jälgida...Vaatame, kuidas sellega läheb ja, mis siis edasi toimuma hakkab! Feels good to move myself again! Üritame ka kodus teha tervislikumaid valikuid, ehk rohkem salateid ja vähem süsivesikuid toidu kõrvale, vähem alkoholi, vähem mingeid snäkke, kuigi väga palju rohkem kohvi, aga siiski...vahel käime koos jooksmas, või siis teeme ühte kompleksi kava. Igaljuhul tervislikumad valikud, rohkem energiat jne.

Kõige lollakam hetk see kuu oli siiski see, kui vähem kui 2 nädalat enne kooli algust vaatasin tunniplaani ja tuli välja, et üks vägagi suur kodutöö peab valmis olema. Ehk arvestus 10'ne päeva pärast. Jah see oli küll grupitöö, kuid mitte niisama, et otsige ja kirjutage, vaid ikka full analüüs, põhjendused, kirjeldused, tabelid, videote tegemine....kuskil 15 A4...see oli lihtsalt imeline šokk ja oi kui kiire hakkas ja oi, kuidas ma enamuse vabast ajast sinna panin enne kooli, sest....see ju ootas.. 

Sessi nädalat, otsustasin alustada rahulikult või noh E käisin küüntes ja peale seda rullmassaažis, et end natukene poputada ja ka enda eest hoolitseda. Siis tuli kooli aeg, kus suutsin ilusti ka enda trenniga jätkata ja lisaks sai kaks arvestus tehtud ja oi kui hea meel mul on, realselt jälle sammuke lähemal lõpetamisel. Küll, aga pikemat aega tundsin, et ma ei kuulu kuskile, ei Tartusse, ei Tallinnasse...tundus nagu igal pool on kohustused, mida ma teha ei suuda....igaljuhul ütleme nii, et palju pisaraid ja kasside segaduses olemsi.

Tunnen ka, et kevad on nii käes, kuna mul tuli nii suur selline koristamise tuhin ja asjade korda seadmist kodus. Tahtsin ka jõuda aknende pesemiseni, aga kuu lõpus otsustas hoopis lund uuesti sadama hakata ja miinuskraadid...ehk see plaan jäi ära. 

Tunnen ka, et hästi palju sellist vaimset tööd oli, pidevalt oli mingi arutelu üleval, kuidas, mis muuta, mis on valukohad. Igaks nädalaks oli mul to-do list kus oli vähemalt üks asi, mille peaks luubi alla võtma. Lisaks üritasime ka puhkust planeerida ja no ütleme lihtsalt nii, et igav ei hakanud, vaid hoopis jõuetus oli külas. Väga kahju on mul ka, et me teatrisse ei jõudnud see kuu ja, et ma õega nii vähe aega asin koos veeta...Aga noh kõiki asju vist lihtsalt ei saa koos, pean endale seda meelde tuletama!

Loodame, et see raske aeg jäi märtsi, kuna tundsin keskmiselt rohkem ja uus kuu on lootusrikkam!