Üldkokkuvõttes pean ütlema, et jaanuar oli õnnelik kuu. Hästi palju toimus, hästi palju sagimist, nii häid kui ka halbu uudiseid, kuid ma olen super tänulik selle kuu eest.
Esimene jaanuar läksin ma trenni. Ei mitte sellepärast, et uus aasta uus mina. Trenn on minu jaoks olnud aastaid juba. Minu eesmärk trenni minekuga oligi see, et äkki siis veel neid kõiki uue aasta lubaduse andjaid pole seal. Veel ei olnud!
Jube kohe kuu alguses tuli K minu poole kutsika silmadega ja ütles, et me võiksime pitsast teha. Aga muidugi teeme! Teisipäevad on hetkel meie date night päevad ning veetsime aasta esimese deidi tehes ise pitsataigent ning kõike muud, mis sinna juurde läheb. Tegime enda silmis endale ideaalsed pitsad ning vaatasime sarja. Viimasel ajal oleme vaadanud sarja "Tulsa" , ehk tihtipeale nädala alguses veedame ühe õhtu seda vaadates.
Aastalõpus tellisin endale tennised. Paar päeva hiljem tuli meil, et oi kahjuks on meie e-poes juhtunud viga ja neid tenniseid pole. Vaatasin. Olid ikka. Tellisin uuesti. Ja need jõudsid kohale! Oumaigod! Mul on esimesed vansid nüüd burgundi punane. Ja I am so in love! Suvi palun tule kiiremini mu tennised ja tossud juba ootavad!! Ning need mõlemad on nii mugavad ka ehk ma olen lihtsalt kõigiks seiklusteks valmis.
Kohe kuu alguses võtsin endale ka eesmärgiks Michelle Obama raamat läbi lugeda. Ma lubasin endale seda eelmine aasta....ja ma ei teinud seda, kuskil poole peal jäin raamatuga kinni ja edasi seda ei lugenud. Seekord kulus vähem kui pool kuud ning see raamat sai lõpetatud. Michelle Obama "Becoming" on minu jaoks üks silmiavav raamat. Esiteks see inimene ise on nii inspireeriv ja see julgus ja võimukus, mis temas tundub olevat. Ma väga soovitan seda raamatut!
Juba pikemat aega olen ma ka tahtnud endale kalender-märkmikku. Ilastasin Meema kalendrit, kuid no ei raatsinud. Mõistan, et on ilus, aga ei raatsinud ikkagi. Vahepeal vaatasin ka uusi, aga no peas otsisin ikkagi seda idealistlikku märkmikku. Osalesin vist kõikides loosides, mis toimusid. Ma isegi ei lootnud seda saada, kuid samas väga, väga tahtsin. JA SIIS ma võitsin enda sõbrannale selle :') Ma olin nii uhke, et wow võitsingi, mis siis, et seal oli pisike AGA. Küll, aga minu armas S ütles, et tal on tegelikult asjad juba olemas ja laseb selle mulle saata/kinkida. Ohmy, mu rõõm oli üüratu.
Vahepeal minu kannatus tööl oli nii väga katkemas. Mul oli nii valus ja nii raske ja ma olin nii kurnatud, et ma lihtsalt nutsin, ei soovinud midagi teha...Oli aeg ülemusega kirjutada ja leppida kokku kohtumine, et arutada tööl toimuvat ja mõelda, mis tööl toimub ja, mis edasi teeme. Ütleme nii, et mõningal määral asjad paranesid ja ilmselt on lootus paremateks töösuheteks. Mida kõike oli nii lohutav kuulda, et tundsin lausa, kuidas mingil määral kivi langes südamelt. Kas asjad ka paranevad, eks me näe.
Tasapisi oma tempos tegelen pidevalt siin oma autokooliga. Hetkel võtan eesmärgiks lahendada 2 teoorialoengut iga nädal. Jah, saaks kiiremini, kuid see tundub olevat kindel number, mis saab kindlasti tehtud isegi kõige kiirematel nädalatel. Küll, aga millest ma rääkida tahtsin oli see, et 13. jaanuar on see legendaarne päev, kus ma esimest korda sõitsin liikluses. MA SÕITSIN LIIKLUSES!!!! Ma ise ka ei suutnud seda uskuda ja ma kartsin nii väga. Aga ma olin enda üle tõesti uhke. Vahepeal pidin ka enda sõiduõpetajat vahetama, ning oi ma ikka olen nii närviline sõitja, et ise ka ei usu või noh veidi ikka usun ja mõtlen veel rohkem üle.
See on üks asi, mida olen hakanud tegema, ütlema kõva häälega kui tunnen, et olen tubli olnud. Wow, see samm tundub nii pisike, aga minu jaoks tõsiselt oluline ja suur asi.
Oli tulemas üks väga kiire, veidi hirmus, aga põnev nädal.
Nädal, kus mul toimus tööreis Leetu. Jah, see pole kuskile kaugele, kuid ettevõte kompenseeritud lennud, ööbimine ja kõike muud. Nii põnev.
Meie päevad olid päris tihedad, kohe lennujaamast viidi meid sööma ja ma sain ühte mega head phad thaid. Järgmise päeva veetsime enamusest kontoris, kus meil toimus turunduse/müügi workshop, tutvusime inimeste, käisime ühel mõnusal lõunal ning õhtust viidi meid sööma "Pachamam" restorani ja wow see oli tõeline kogemus. Esiteks ma tunnistasin esimest korda, et kala võib tõesti hea olla toorena ning wow see veis, mis ma sõin lihtsalt sulas suus. Järgmisel päeval töötasime veidi kontoris ning tegelikult oligi meil koju mineku päev, ehk viimased koosolekud, grupipildid, lõuna ning juba sammusimegi lennujaama. Lendasime kõigepealt Riiga, kus meil oli tunike aega ja tegime pasta & veini pausi, lisaks ka veidi kingitusi K'le. Siis ootas meid ees 5h bussisõit Tartusse. Sel ajal mõni meist puhkas ja mõni meist tegi ~3h autokooli.
Pühapäeval toimus tegelikult teatrietendus, miks üldse kogu seda üllatust hakkasin planeerima. Minu vanema armastab väga teatrit. Üllatusena viisime: mina ja K oma vanaemad sööma, mis pidigi olema "tore, et tulite" ning siis üllatusena teatasime, et tegelikult soovime teid üllatad teatri etendusega. Käisime vaatamas etendust "Armuleivasööja" Ning meie teatri vahepala ajaks olin tellinud üllatusena meile teatrilaua kohvi ja koogiga. See üllatus läks nii hästi läbi, kuna kumbki ei teadnud kohvilauast midagi ja suutsin teha nii, et mõlema suud vajusid lahti.
Kogu see teatri mõte tekkis mulle sellest, et mida aeg edasi seda rohkem väärtustan koos veedetud aega vanemate inimestega ja otsustasin, et tahan kinkida vanaemale teatripiletid. Sinna juurde muidugi tekkis juurde kogu muu äge plaan ja vanaema reaktsioon oli kõike seda nii väga väärt. Nägin, kuidas ta oli tõesti õnnelik ja tänulik ja kui tore tal oli.
Töönädal kodus tagasi läks nii kiiresti, et päevad möödusid lihtsalt lenneldes ja järsku oligi reede ja mul tekkis soov minna kuskile välja, end veidi üles lüüa ja lihtsalt nautida ühte õhtut sõpradega. Ehk reedel lõunal tekkinud mõte, sai teoks õhtul 20:00. Käisime tegime vessut, mängisime mindeid lauamänge, käisime söömas ja kõik oli lihtsal nii tora ja vajalik.
Kuu lõpetasin haigeks jäädes, eks kogu stress ja magamatus sai mulle saatuslikuks. Igaljuhul tundsin kurguvalu, mida ma vist polegi kunagi varem tundnud. Käisime ka kinos "Mission Fortuna" vaatamas ja no tõsiselt kas kõik filmid, kus Jason Statham mängib on head w? Igaljuhul jaanuaris toimus nii palju ja tegelikult ma tunnen, et mul oli nii hea aasta algus, sest tegelikult juhtus nii palju head ja isegi kui ma tahan vinguda siis ma pean selle kõigega rahul olema.
Ostsin endale ka paar uut raamatut, et siis äkki jagub ka rohkem motivatsiooni raamatut lugeda.
Comments
Post a Comment