Kokkuvõte jaanaurist

Aastavahetus möödus seekord palju rahulikumalt kui eelneval aastal ja selle üle on mul ääretult hea meel. Küll aga ma ei oska öelda, kas ka meeldivalt...tundub, et nüüd hakkan mina jõudma sinna faasi, kus ma kohe üldse ei mõista ma seda janti 31. Aga ta tuli ja musid, kallid tehtud ning jalutasime koju ja see oli üks ütlemata vahva ja naljakas jalutuskäik.

Uue aasta esimene nädal oli juba ootamatult kiire. Võtsin vastu uue tööotsa, sain "Ei" sõna teiselt tööpakkumiselt ja lõpetati minuga koostöö ühe tööotsa suhtes. Ütleme nii, et palju juhtus. Sel nädalal oli ka kolm hommikut, kus truult kell 5 tõusin, et trenni minna. Pean ütlema, et kui jaksu on siis kohe väga head trennid olid ja nii hea tunne oli kui õhtul kell 17 lõpetad ja kõik on juba tehtud selleks ajaks. Alustasin ka ühe baari lisatööga, kus aeg-ajalt vastavalt vajadusele aitan cateringi ettevõttel üritustel baari teha. Ega vaba aega ei saa kunagi liiga palju olla. 

Kohe esimesel nädalal jäin ma ka muidugi haigeks. Kes teab, kas see oli temperatuuri järsk muutus, vale riietus või oli see K, kes suutis mind nakatada. Kuid veetsin päris korraliku aja köhides ja nuusates. Kuid see ei hoidnud mind tagasi, et ma kooli ei läheks. Teisipäeval tegime kohe tüdrukutega ühe pizza ja...nalja õhtu? Kus chillisime ja ma sain lõpuks oma LaLa pizza ära proovida ja kohe nii mõnusalt rahulik ja lõdvestav oli sellises seltskonnas olla.

Kooli sessioon seekord oli ütlemata raske, ma tundsin esimest korda selle 1,5 aasta jooksul, et ma ei suuda ja taha seal olla ning, et ma läheksin koju. Laupäeval toimus meil keset päeva, aga projektijuhtimise tund, mis alles algas ehk seal tahtsin ikka kohal olla, kuid nii mõnessegi loengusse ma ei jõudnud. Seekord toimetasin ja tormasin ringi ka kõigi erinevate inimeste juures, ehk terve see aeg kandsin enda seljakotti kaasas, kus elu sees oli. 

Tagasi tulles sain isegi nii öelda natukene puhata, kuna mul oli ka esmaspäev vaba. Kuigi pühapäeva veetsime kaua magades ning poodides käies, kust otsime koju veel mõned vajalikud asjad  ja esmaspäeva veetsime õppides, aga ütleme nii,et ka need on ju tegevused, ehk ma enda jaoks ei saanud tunda seda, et saan aja täiesti maha võtta.

Üldiselt pean ütlema, et deem see kuu oli raske. Kuidagi mentaalselt oli see tunne, et kõik lihtsalt kukubki kokku ja ei leia seda motivatsiooni, et uuesti proovida või alustada. Mu jõuksipakett lõppes ja mul polnud isegi motivatsiooni, et endale uut teha, sest ma lihtsalt tundsin, et see kõik on meh. Andsin tööl sisse ka lahkumisavalduse, sest tundus, et stabiilne töökoht enam ei olnud nii stabiilne minu vaimse tervise jaoks ja üldse tundsin, kuidas toimus jube suur allaminek ja areng. Aga noh, ka taandareng on areng.

Meil oli ka üks super vahva nädalavahetus, kus alustasime seda reedel Pompei restoranis söömas käies, mis oli üks tõeliselt hea kogemus. See teenindus oli seal nii super, et kogu nädala stress ununes korraks, toidu olid tõsiselt maitsvad ja värske mozarella viis lausa keele alla. Laupäeva veetsime sõpradega koos, mis lõppes selle tavapärase lubadusega, et lähme viimase bussiga koju, kuid viimaks tellisime kuskil 2:30 takso. Pühapäeval magasime kaua sisse ja läksime Vanemuise teatrisse etendust "Galilei elu" vaatama. Karl oli väga vaimustuses, kuna see on täpselt tema eriala, kuid mina tundsin suurt väsimust, ehk võibolla ei suutnud nii väga selle sisse minna.

Viimane jaanuari nädal, läks tõsiselt emotsioonide rikkalt. Päevad läksid küll üsna kiirelt, aga ma tundsin koguaeg, et ma olen ääre peal, et kas plahvatada vihast või segadusest või kurbusest, ehk ma tunnen, et ma olin üks väga keerukas isik, kellega koos elada. Küll, aga panen selle sinna kategooriasse, et lõpuks hakkasid päevad ja tegin otsuse karjääriga ja kuklas olid kooli tähtajad asjadel, ehk...tundub nagu casuality every month. 

Nädalavahetuseks olid meil super vahvad plaanid, kus käisime taaskord restoranis, seekord Humal restoranis, aga seekord olime me üsna pettunud. Iga kord ma küll suudan teha sellise joogi valiku, et ma otsin maaletooja üles, kuna tahaks koju lausa osta. Aga seekord jätsid toidud meid tõesti külmaks. Võibolla olime iseenda jaoks asja nii üleses kerinud, aga...ei teagi, kas läheks uuesti. Peale seda läksime Penikasse ja veetsime mõne huvitava tunni seal. Ja siis põgenesime taksoga koju, sest tuisk oli selleks ajaks juba nii suur. Ka eelviimasel/viimasel päeval ei olnud emotsioonidest puudu, ehk jaanuari kokkuvõtteks ütleks, et emotsioonid on jube kurnavad.